Minu moodi usk

Millese mina usun? Ma usun inimestesse, et mõtte, sõna ja teoga on võimalik pea kõik saada, milleks ainult soov. Seda illustreerib hästi ütlus: "Pole olemas võimatuid unistusi, on vaid piiratud ettekujutus võimalikkusest." Siiski usun ma, et päris Maailma valitsejaks saada on üsna võimatu, kuigi... mine sa tea. Peale selle usun ma ka jõududesse, mis ümbritsevad meid, mis on kõikjal ja kõiges ning aitavad meid meie kõige suuremate soovide täitumise juures kaasa. Kuid see on kindel, et ilma tegutsemiseta, lihtsalt mõeldes millelegi, ei muutu miski.

Kas on olemas Jumal ja Kurat? Ma ütlen kohe, et ma ei tea seda. Ma ise ei ole usklik ja ei ole kohtunud kummagagi neist. Kuid suur osa maailma elanikest usuvad nende olemasolusse. See on paljudele inimestele loomulik ja nii ongi kogu aeg olnud. Need inimesed isegi ei küsi seda endalt, kas Jumal ja Kurat on olemas või mitte. Kõige aluseks ongi usk, kui sa millessegi tõeliselt usud, siis nii ongi.

Jumalat peetakse tavaliselt inimkaugeks, võimsaks ja kohtumõistjaks, kuid Kurat on inimestele lähedal, neid toetav ja meelt lahutav. Seepärast armastab mitteusklik inimene saatanat. August Gailit on kirjutanud oma teoses "Purpurne surm", et meil on täpsed ning detailsed kirjeldused põrgust, otsekui oleks seal tihtipeale käinud viimne kui turist ning kirjanik. Meil on väga hästi teada põrgu jõed ning mäed, aiad ning hooned, elanikud ning elajad. Igaüks võib nimetada sada oma tuttavat, kes on läinud pärast surma saatana juurde, kuid ükski ei või nimetada eksimata ühtki tuttavat, kes oleks kindlasti saanud taeva. Meil on teada kõik põrgu mitmekesised piinad, kõik valurikkad kannatused, kõik kummalised vaevlemised. Ning kui sureme kord, läheme kui oma isa tuttavasse koju, sest kõik on meil siin juba vanad sõbrad ning kaastegelased. Mis teame aga taevast? Et seal on Jumal, õndsus ning mõnisada end täis inglit? Milles on õndsus ning missugused funktsioonid on inglitel? Meie fantaasia ei ulatu kaugemale väitest, et seal puhutakse pasunaid ning lauldakse kiitust oma Issandale. Näite võib tuua ka Friedebert Tuglase jutust "Poeet ja idioot", kus Kobras ütles: "Kuna Jumal enese kindlate piiridega on ümbritsend ja igaüht nende muutmise eest kõige valjemalt nuhtleb, siis on Kurat salliv ning häätahtlik. Ta mõistab just sellepärast nii hästi inimest, et temas endas on nii palju inimlikku. Ta tunneb inimese nõrkusi ja pahesid, kuid ei tee neist suurt numbrit nagu Jumal." Selline oli enamike Eesti inimeste vaatepilt Jumalast ja Kuradist 20. sajandil.

Enamikes religioonides on Kurat kõrgema olendi poolt sümboliseeritava headuse printsiibi võrdõiguslik vastandpoolus. Kõige puhtamal kujul oli see printsiip välja arendatud vanapärsia religioonis. Sealt tungis see õpetus juudiusku, kus saatanast saab Jumalale alluv õnnetusingel, kes võib Jumala loal inimesi kiusatusse ahvatleda. Ka tänapäeval seostavad inimesed Jumalat rohkem headusega ning Kuradit halvaga. Jumala riigis on kõik õnnelikud, seal on paradiis, kus ei ole vaja millegi üle muretseda. Seevastu Kuradi riigis, põrgus, on vaid valu ja vaev ning põletavad leegid. See kõik on keskajal väljamõeldud, kuid teist pilt pole tänapäevaks loodud, millesse inimesed rohkem usuksid.

Kuigi ma ise hetkel usklik ei ole, on mul mõtteid, millesse ma võiksin või tahaksin uskuda. Palju ideid sain ma Neale Donald Walschi raamatust "Jutuajamised Jumalaga: ebatavaline dialoog". See raamat räägib sellest, kuidas üks mees hakkab Jumalaga päeviku-stiilis dialoogi pidama ning küsib talt küsimusi, mida meist igaüks küsiks, kui Jumalaga vestelda saaks. Teoses tuleb välja, et Kuradit tegelikult pole olemas, vaid ta on välja mõeldud selleks, et kedagi Jumalale vastandada. Samuti on seal juttu sellest, et Jumal on kõigile lähedal, kes teda vajavad ning peamine ongi uskumine temasse. Seda sama rääkisin ma ka enda jutu alguses. Peale selle meeldis mulle see, et Jumal on hea ja salliv, nii nagu arvati 20. sajandil olevat Kuradit. Jumal ei sunni inimesi millekski, ta laseb meil olla see, kes me oleme ning teha omi valikuid. Olgu need kas valed või õiged, Jumal ei karista meid, vaid võtab kõik siiski lõpus enda juurde taevasse. Raamatus ütleb Jumal peategelasele, et see inimene mõistab Jumalat, kes saab aru sellest, et ka Hitler läks pärast surma taevasse. Sedasama Jumala headust võib kohata ka Goethe "Faustis", kus peale kõiki roimi ja halbu tegusid, mis Faust korda oli saatnud, võttis Jumal ta siiski pärast surma enda juurde.

Raamat "Jutuajamised Jumalaga" võtab kokku idamaa vaimsuse põhiprintsiibid ja esitab need võimalikult lihtsas ja arusaadavas vormis. See raamat paneb asjade üle mõtlema ning annab tohutult positiivset energiat. Millesse mina usun või tõesti tahaksin uskuda on see, et Jumal on olemas, ta on kõikjal meie ümber. Ta on hea ja toetav ning armastab meid ka siis, kui me teeme valesid valikuid ning teistele inimestele haiget. Kuigi Friedebert Tuglas on kirjutanud, et Eesti rahvas tarvitab igapäevases elus kümme korda enam Kuradi kui Jumala nime, mis annab selgelt tunda, et usk Kuradisse on inimeste sees olemas, siis mina Kuradisse ei usu. Minu arvamus ühtib Artur Roose kommentaariga "Poeedi ja idioodi" kohta, kus ta ütles: "Kobrase idioodi Kuradi-kultus on mõeldud vastukaaluna tavalikule Jumala-kultusele, mis on valitsenud inimestes aastatuhandeid." Uskugem heasse Jumalasse, kui tugevasse jõusse ning endasse ja meie kõige südamelähedasemad soovid täituvad.