Tuesday, January 26, 2010

NR 9

Intervjuu Johannes-Vares Barbarusega

1. Te olete kirjutanud luulekogu "Fata Morgana", mis koosneb armastusluulest, kuidas on teie enda elus vastasugupoole ja tunnetega lood?
2. Selles saamas luulekogus leiame kohe esimese kuuletuse kirikus toimuvat ning ka mujal olete kasutanud taevast ja muud usuga seotud sümboolikat. Olete te usklik ja kui, siis millesse te usute?
3. Olete välja andnud ka luulekogu "Katastroofid", mis räägib maailmalõpust. Kuidas te tulite mõtte peale sellest kirjutada ning mis on teie nägemus maailmalõpust?
4. Te ütlesite Liluliis oma arvamuse, et praeguse aja kirjanduslooming on alla käinud. Mis ajendas teid seda artiklit kirjutama ning milline väljapääs on teie arvates praegusele olukorrale?
5. Paljud tunnevad teid ka frankomaanina, kust see huvi tuli? Kas teil on ka Prantsusmaalt eeskujusid, kui on, siis kes?
6. Mis ajas teid noore mehena minna välismaale õppima?
7. Samuti te reisisite palju. Kus välisriikides te käinud olete?
8. Me leiame teie luulest ka kriitilisi toone, mis on selle tekitanud?
9. Teie luulet on kirjutatud samuti teistesse keeltesse, millistesse?
10. Kas te plaanite elu lõpuni luule kirjutamisega tegeleda? Mis on uued plaanitavad suunad?


Mida mäletan veel aastal 2010 mais Johannes-Vares Barbarusest?
Ta kirjutas geomeetrilistest inimestest luulekogu, peale selle ka maailmalõpust ning üks luulekogu - "Fata Morgana", rääkis ka armastusest.
Ta ei olnud rahul oma aja ajakirjandusega ning soovis palju muudatusi, peamine probleem oli tema arust see, et tekstid olid sisutühjad.
Ta sooritas suitsiidi.
Ta oli Eesti jaoks tähtis poliitik.
Ta tundis huvi prantsuse kirjanduse vastu, ehk ta oli frankomaan.

Monday, January 25, 2010

NR 8



Ma ei ole lugenud väga palju luulet, niipalju kui koolis olen sellega kokku puutunud, kas luuleraamatute või romaanide kaudu ning lisaks veel natuke kodus sirvimist. Kuid mulle meeldib luule. Mulle meeldib see, et selles on võimalik öelda palju lihtsaid asju suurelt ja ilusalt.

Riimid ja värsid luules on justkui valemid matemaatikas, kumbki ei saa ilma abilisteta hakkama.
Valge valguson minu jaoks täielikkus, selles on kõik värvid koos ja kõik hääled koos, valge valgus on kui ilma helita, muusika, mis sisaldab kõiki helisid, kuid mida me ei kuule.

Seosed Johannes-Vares Barbaruse luule ja Pablo Picasso piltide vahel:
- neid ühendab kubism, ehk inimeste geomeetriline kujutamine
- ka mitmete pealkirjade nimed on seotud geomeetriaga

- kubistid loobusid kehtivast kolmemõõtmelisuse reeglist
- püüti näidata, mida mingist objektist teatakse, mitte seda, mis temast mingist kindlast vaatepunktist näha on
- tähelepanu keskendus vormide ja masside kombineerimisele
- peale lihtsustamise ja tükeldamise rakendati veel objekti erinevate vaadete üheaegset kujutamist

Näited luulest:
Algusen polnud sõna - oli joon ...
polnud väärtuslist sisu - oli vorm.

Längruudud, nelinurgad, parallelogrammid,
kvadraadid, kuhikud, pyramiidid,
all tänavakraavin systlevad trammid,
minu käen juhitavad niidid.

Tantsi, neegritar, tantsi!
Tantsi end taeva,
– jumala kaela!


Ed/uard/ Hubel
Päevaleht, 10. XII 1924, nr 335, lk 2
"Geomeetriline inimene"
Johannes Barbaruse V kogu värsse

1. "See on kõige toredam raamat, mis meil kadunu[d] Juhan Liivi "Luuletustest" saadik ilmunud."
2. "Vaikimine öeldakse igale raamatule kõige halvem arvustus olevat."


Hubel kirjeldas hästi Johannes Barbaruse luulekogu. Ma olen temaga üsna samal arvamusel. :

"Peab siiski tähendama, et Barbarus alati pole suutnud kubistlik olla ja et need tema luuletustest soematena ja luulerikkamatena tunduvad, kus ta "geomeetria" unustanud. ... Muidugi ei või luuletajalt nõuda, et ta oma kunstilise maitse ja avaldusviisi suure hulga maitsele ja arusaamisele ohvriks peaks tooma. Aga sama vähe võib luuletaja nõuda, et suur hulk seda lugema peaks, millest ta aru ei saa, mis talle võõras, mis tema külmaks jätab."

Luule tähtsaim omadus on emotsioon
Minu jaoks on luule, ja ka muude lugemistekstide, juures kõige olulisem, et see puudutaks mind, et see tekitaks emotsiooni, ükskõik, kas head või halba.

Minu moodi usk




Millese mina usun? Ma usun inimestesse, et mõtte, sõna ja teoga on võimalik pea kõik saada, milleks ainult soov. Seda illustreerib hästi ütlus: "Pole olemas võimatuid unistusi, on vaid piiratud ettekujutus võimalikkusest." Siiski usun ma, et päris Maailma valitsejaks saada on üsna võimatu, kuigi... mine sa tea. Peale selle usun ma ka jõududesse, mis ümbritsevad meid, mis on kõikjal ja kõiges ning aitavad meid meie kõige suuremate soovide täitumise juures kaasa. Kuid see on kindel, et ilma tegutsemiseta, lihtsalt mõeldes millelegi, ei muutu miski.

Kas on olemas Jumal ja Kurat? Ma ütlen kohe, et ma ei tea seda. Ma ise ei ole usklik ja ei ole kohtunud kummagagi neist. Kuid suur osa maailma elanikest usuvad nende olemasolusse. See on paljudele inimestele loomulik ja nii ongi kogu aeg olnud. Need inimesed isegi ei küsi seda endalt, kas Jumal ja Kurat on olemas või mitte. Kõige aluseks ongi usk, kui sa millessegi tõeliselt usud, siis nii ongi.

Jumalat peetakse tavaliselt inimkaugeks, võimsaks ja kohtumõistjaks, kuid Kurat on inimestele lähedal, neid toetav ja meelt lahutav. Seepärast armastab mitteusklik inimene saatanat. August Gailit on kirjutanud oma teoses "Purpurne surm", et meil on täpsed ning detailsed kirjeldused põrgust, otsekui oleks seal tihtipeale käinud viimne kui turist ning kirjanik. Meil on väga hästi teada põrgu jõed ning mäed, aiad ning hooned, elanikud ning elajad. Igaüks võib nimetada sada oma tuttavat, kes on läinud pärast surma saatana juurde, kuid ükski ei või nimetada eksimata ühtki tuttavat, kes oleks kindlasti saanud taeva. Meil on teada kõik põrgu mitmekesised piinad, kõik valurikkad kannatused, kõik kummalised vaevlemised. Ning kui sureme kord, läheme kui oma isa tuttavasse koju, sest kõik on meil siin juba vanad sõbrad ning kaastegelased. Mis teame aga taevast? Et seal on Jumal, õndsus ning mõnisada end täis inglit? Milles on õndsus ning missugused funktsioonid on inglitel? Meie fantaasia ei ulatu kaugemale väitest, et seal puhutakse pasunaid ning lauldakse kiitust oma Issandale. Näite võib tuua ka Friedebert Tuglase jutust "Poeet ja idioot", kus Kobras ütles: "Kuna Jumal enese kindlate piiridega on ümbritsend ja igaüht nende muutmise eest kõige valjemalt nuhtleb, siis on Kurat salliv ning häätahtlik. Ta mõistab just sellepärast nii hästi inimest, et temas endas on nii palju inimlikku. Ta tunneb inimese nõrkusi ja pahesid, kuid ei tee neist suurt numbrit nagu Jumal." Selline oli enamike Eesti inimeste vaatepilt Jumalast ja Kuradist 20. sajandil.

Enamikes religioonides on Kurat kõrgema olendi poolt sümboliseeritava headuse printsiibi võrdõiguslik vastandpoolus. Kõige puhtamal kujul oli see printsiip välja arendatud vanapärsia religioonis. Sealt tungis see õpetus juudiusku, kus saatanast saab Jumalale alluv õnnetusingel, kes võib Jumala loal inimesi kiusatusse ahvatleda. Ka tänapäeval seostavad inimesed Jumalat rohkem headusega ning Kuradit halvaga. Jumala riigis on kõik õnnelikud, seal on paradiis, kus ei ole vaja millegi üle muretseda. Seevastu Kuradi riigis, põrgus, on vaid valu ja vaev ning põletavad leegid. See kõik on keskajal väljamõeldud, kuid teist pilt pole tänapäevaks loodud, millesse inimesed rohkem usuksid.

Kuigi ma ise hetkel usklik ei ole, on mul mõtteid, millesse ma võiksin või tahaksin uskuda. Palju ideid sain ma Neale Donald Walschi raamatust "Jutuajamised Jumalaga: ebatavaline dialoog". See raamat räägib sellest, kuidas üks mees hakkab Jumalaga päeviku-stiilis dialoogi pidama ning küsib talt küsimusi, mida meist igaüks küsiks, kui Jumalaga vestelda saaks. Teoses tuleb välja, et Kuradit tegelikult pole olemas, vaid ta on välja mõeldud selleks, et kedagi Jumalale vastandada. Samuti on seal juttu sellest, et Jumal on kõigile lähedal, kes teda vajavad ning peamine ongi uskumine temasse. Seda sama rääkisin ma ka enda jutu alguses. Peale selle meeldis mulle see, et Jumal on hea ja salliv, nii nagu arvati 20. sajandil olevat Kuradit. Jumal ei sunni inimesi millekski, ta laseb meil olla see, kes me oleme ning teha omi valikuid. Olgu need kas valed või õiged, Jumal ei karista meid, vaid võtab kõik siiski lõpus enda juurde taevasse. Raamatus ütleb Jumal peategelasele, et see inimene mõistab Jumalat, kes saab aru sellest, et ka Hitler läks pärast surma taevasse. Sedasama Jumala headust võib kohata ka Goethe "Faustis", kus peale kõiki roimi ja halbu tegusid, mis Faust korda oli saatnud, võttis Jumal ta siiski pärast surma enda juurde.

Raamat "Jutuajamised Jumalaga" võtab kokku idamaa vaimsuse põhiprintsiibid ja esitab need võimalikult lihtsas ja arusaadavas vormis. See raamat paneb asjade üle mõtlema ning annab tohutult positiivset energiat. Millesse mina usun või tõesti tahaksin uskuda on see, et Jumal on olemas, ta on kõikjal meie ümber. Ta on hea ja toetav ning armastab meid ka siis, kui me teeme valesid valikuid ning teistele inimestele haiget. Kuigi Friedebert Tuglas on kirjutanud, et Eesti rahvas tarvitab igapäevases elus kümme korda enam Kuradi kui Jumala nime, mis annab selgelt tunda, et usk Kuradisse on inimeste sees olemas, siis mina Kuradisse ei usu. Minu arvamus ühtib Artur Roose kommentaariga "Poeedi ja idioodi" kohta, kus ta ütles: "Kobrase idioodi Kuradi-kultus on mõeldud vastukaaluna tavalikule Jumala-kultusele, mis on valitsenud inimestes aastatuhandeid." Uskugem heasse Jumalasse, kui tugevasse jõusse ning endasse ja meie kõige südamelähedasemad soovid täituvad.

Monday, January 18, 2010

NR 7


jätk . A. Gailit "Purpurne surm"

Kuidas autor kujutab jumalikku ja kuidas kuratlikku?

JUMALIK
vaikus, muld, metsa kohin, vee vahuline voolamine, orgude vaikne sügavus, puu, kivi, igavene õndsus ja elu

Jumala jalad on paljad, seepärast võib lõõmaval asfaldil karelda üksnes saatan oma kapjega.

KURATLIK
trummimäng, börs, rulett, võidusõit, ball, karneval, ajalehed, romaanid, luulekogud, kino, suitsud, alkohol, kuriteod, sõjad, vabrikud, kartus, surm


***

Friedebert Tuglas "Poeet ja idioot"

Peategelase kirjeldus:
Ormusson oli suur romantik ja poeet.
Ta ahmis ikka enam ja enam,
- armastust, kunsti, naisi, lillesid, - ikka küllastumatu, ikka rikas, ikka pillates.
Kuid see ümbrus oli teda näind ka ahastavat elu ja kunsti suures heitluses, mil ta hinge kandis kohutav askees. Ta oli kui munk, keda mattis sügismust öö ta kongis, täis kohutavaid nägemusi ning meeleheidet.
Nüüd vaatas ta väsinult ja nukralt alla linnale.
Ta unustas viha ja vastikuse mudaste tänavate ning tuimade inimeste vastu. Ainult mitte neid inimesi näha! mõtles ta. Mitte tunda nende rumalust enese ümber, mis tõi otse füüsilist valu!


Kuidas reageeriksin mina Kobrase jutule?

Aga Kobras rääkis. Ta oli joovastuses. Ta kõneles kui unes. Ta haaris aegajalt Ormussoni kätest kinni, vahtis omil hullumeelse silmil ta näkku ning sosistas hingeldades.
...
Ta kähises:
"Ja nüüd ütlen ma sulle oma mõtte: me asutame uue usu, uue religiooni, uue kiriku. See oleks Saatana Kirik. Tahad sa? Tahad sa?"
...
Ormusson vabises närvipingutusest. Ta oli kuuland lõpuni oma uudishimu ja rahuldand võikuse tarbe. Nüüd oleks ta tahtnud minna, valgusse, inimeste hulka
- isegi nende inimeste hulka, kes askeldasid sääl all. Oh, oli nii umbne, nii pööritav, nii karmune selle hullu seltsis!


Loe meie rahvaluulet, ja sa näed! Millised kogud vanapagana, tondi ja krati jutte! Mis võiks kristlik rahvaluule asetada selle kõrvale!
See on tõsi, et krati ja vanapagana jutte on palju, kuna kirikus nagunii käidi ja jumal oli tähtsal kohal, siis pakkus inimestele huvi ka vastupidine, jumala teine pool. Kuna kirstlikku juttu saadi koolist ja muust õppest piisavalt, siis ei hakatud lisaks ka kristlikku rahvaluulet tegema.

vahekord Jumalaga on külm-ametlik, väljaspool aega ning ruumi
Jumalaga ongi keeruline kontakti saada, sest ta ei anna endast märku. Sellespärast inimesed kahtlevadki jumala olemasolus, et pole teda näinud, et pole talle erinevaid kujusid andnud, kuid kuradiga on nad seda teinud.

Kuna Jumal enese kindlate piiridega on ümbritsend ja igaüht nende muutmise eest kõige valjemalt nuhtleb, siis on Kurat salliv ning häätahtlik.
Miks arvatakse, et jumal ei ole salliv ja häätahtlik, mina arvan küll, et ta seda on. See on hullu väljamõeldis.



Mis iseloomustab kuradit ja mis jumalat?

KURAT
- tema kohta on rahvasuus palju nimesid ja lugusid
- kurat olevat üks meie seast, kuradit saab isiklikult tunda
- individuaalne, mitte kollektiivne nähtus
- vaenu ja vale isa
- salliv ja heatahtlik
- armulik ja pikameelne

JUMAL
- kristlikku rahvaluulet pmst pole
- vahekord temaga on külm-ametlik, väljaspool ruumi ja aega
- sallimatu egoismiga
- tema riik on vaimust vaeste pärast

Jumal lõi ilma ja jäi magama. Kurat lõi ilma ning jäi mõtlema.

Friday, January 15, 2010

NR 6


NAINE
KAUNIS ÕRN
HOOLITSEMINE ARMASTAMINE TOETAMINE
NAINE ON ILU KEHASTUS
ELUKAASLANE
August Gailit "Purpurne surm" Kapten Roode vastandiseloomustus:
Ta oli pikk ja väga peenike härra ning ilma habemeta. Roode oli ka südametu, kuid väga rahulik ja inimlik, kui talle tehti ülekohut. Ta oli jumalaaustaja, kõnelemises üsna peen, kuid hinges suur realist.
Ning ülekõige vihkas ta naisi, nähes neis vaid küpsust, ausust ja heldust.

Erinevad naisetüübid:
1. Viin valss olematu
2. Kirglik koolnu
3. Linn tühjus segadus
4. Lahjuv päikesesära 5. Rahaahned luule veetlejad 6. Saatanlik külmus 7. Muld

On mehi, kes sündinud ...
päikesest ja merest, nad on säravad, rõõmsameelsed ja abivalmid. Nad peavad naistest lugu ja tunnevad oma mehe rolli. Nad muudavad halvad hetked headeks ja meeldejäävateks ning leiavad kõiges midagi positiivset.
On mehi, kes sündinud ...
rahutust voodist, nad ei oska enda eluga midagi peale hakata, käivad vaid peost pittu ja landivad naisi. Elumõte on võtta iga päeva kui viimast ja tagajärgedele mitte mõelda. Nad kasutavad naisi ära ning eeliseks on vaid enda rahuldamine.
On mehi, kes sündinud ...
mullast ja soojusest, nad on töökad ja tragid. Tahavad saada kõigega ise hakkama ning tulevikus ka enda perele maja ehitada. Nad on sellised tublid pereinimesed, kes on toeks naisele ja lastele.
On mehi, kes sündinud ...
külmast ja vihast, nad ei oska ka muud teha kui teistele seda teha, peamiselt tekitavad nad vaid muresid ja valu. Esmapilgul tunduvad nad olevat normaalsed inimesed, sest nad on üsna kinnised, kuid kui vähegi rohkem tuttavaks saad, siis ta aina rohkem haiget hakkab valmistama, eriti oma lähedastele, sest see on see, mida ta naudib.


On naisi, kes sündind päikese särast ja toome helvetest; need on romantikud, käivad silmiga taevas, näol pronkspunetus. Nad lehkavad rasva ning piima järele ning nende suudlus on karastav kui tuulepuhang. Nad otsivad suurmeelseid kangelasi, teaatrite armastajaid, poeete ning jõumehi...
***
On naisi, kes on sündinud päikese särast ja toominga õitest; nad on romantikud, käivad silmad taevas, näol põsed pronkspunased. Nad lõhnavad rasva ning piima järele ning nende suudlus on ergutav. Nad otsivad häärasmehi, kultuurist huvitujaid, luuletajaid ning treenitud mehi...

Tuesday, January 12, 2010

NR 5 - Kivikase kokkuvõte


Olen režissöör ja valin Kivikase ühe teose, millest teen filmi. Miks ma selle valisin? Kes on näitlejad? Kirjeldan võimalikult täpselt ühe stseeni tegevuspaika.

A. Kivikas "Jaanipäev"

Valisin selle teose seetõttu, et see räägib 20 sajandi alguse elust, sellest milline oli siis eluolu ja suhted. Saan paralleele tuua tänapäevaga. Teoses on ka väga hästi kirjeldatud tegelaste emotsioone, mõtteid, muresid, mida on hea kujutada. Kuna ma ise olen ka üsna tundeinimene, siis see Kivikase jutt oleks minule kõige meelsam.

Näitlejatest ma ei tea midagi ja seetõttu ei oska ma ka endale näitlejaid valida hetkega, kuid kuna tööjuhend nii käsib teha, siis tuleb. Võtan siitsamast lähedal Vanemuise näitlejad ja valin näo järgi, kes millisesse rolli kõige rohkem sobiks, sest muu järgi ma ju valida ei oska.

Peremees ja perenaine oleksid Kais ja Raivo Adlas. Nooreks perenaiseks Marika Barabanshtshikova
.
Perepoeg Margus Jaanovits.

Kujutan stseeni, kus perenaine lamab surivoodil ja meenutab oma elu. See on hämar talutuba. Oli küll päikseline hommik, kuid puud akna taga varjasid valguse. Vana tumepruuni mööbliga, kõik on kulunud ja väsinud. Keset tuba asub voodi, kus lebab paksude tekkide all perenaine, kõige peal lillemotiividega pealistekk. Tema kõrval öökapil kruus veega ja lillevaas aasalt korjatud lilledega. Õhus on aja ja vanaduse hõngu.

Monday, January 11, 2010

NR 4

Minu põlvkonna koondnimi: Piiramatud noored . Võimaluste rohkus .

Põlvkonna iseloomustus:
kirju
arvuti- ja tehnikalähedane
seks ja vägivald - peamine, mis müüb

kõigil haridus
hall mass* - vähe tahetakse eristuda

Põhilised erinevused minu ja mu vanemate põlvkonna väärtuste vahel:
Minu põlvkonnal on palju rohkem võimalusi, maailm on meie jaoks avatud, kuid vanemate põlvkonna piirid olid venemaa piirid.
Vanemate jaoks on perekond tähtsam, kui tänase põlvkonna jaoks. Tänapäeval on peamine hariduse ja karjääri saavutamine ning võimalikult palju maailma avastada.

Vanemad on konservatiivsemad.

* * * * *
A. Kivikas "Jaanipäev"


PERENAINE
- eluväärtused: olla tubli ja töökas perenaine ning teha ära kõik töö, mis vaja, mitte lasta endal puhata. Kuid kõige peamine, et ta oli lapsi sünnitanud, sest kõike muud võib teha ka tööline.
- kibestumused: kuna ta oli vaesest perest, siis äi ja ämm olid teda igatpidi närinud ja kiusanud.
Ka Peet, ta mees, hakkas oma isa ja ema vaateid pooldama. Lähedasteks ja tarvilikkudeks inimesteks ei saand nad kunagi üksteisele, nende vahel oli ikka see neetud äia ja ämma varandus, mis neid ligineda ei lasknud, vaid kui vanne üksteisest eemale tõukas. Nad jäid üksikutena ja külmadena üksteise kõrvale ja isegi lapsed ei suutnud neid ühendada.
- kahtlused: kas tema mees vähegi teda armastas või ei

PEREMEES
- au: ülikoolitab poega ja peab kahte tütart linnas üleval
- uhkus:
ülikoolitab poega ja peab kahte tütart linnas üleval
- väärtused: tema on perepea ja laste isa, naine ei ole talle keegi
- kahtlused:
mis tema pojast saab, kas temast saab hea taluperemees või ta tahab kõik maha müüa ja taluga enam mitte tegemist teha



20. saj alguse peresuhted olid talusisesed. Mees oli perepea ja naine perenaine, kelle kohustuseks olid kõik kodused tööd. Tihti ei oldudki koos niivõrd armastusest, kui sellest, et oleks lihtsalt koos üks töökas peremees ja töökas perenaine. Või pandi paari ka jõukuse järgi. Naine kuulus enamasti mehele.

Tänapäeval oldakse koos enamasti siiski armastusest, vahel on ka põhjuseks lapsed, kuid vanemate poolt paari panemist ei ole, nagu see toimus 20ndal sajandil. Ka abiellumist on vähem, suund liigub rohkem vabaabielude poole.

Tulevikku me ette ei tea. Kuid ma arvan, et suhted muutuvad meeste ja naiste vahel veel vabamaks. Mõlemad on suhtes võrdsed. Abielusid ilmselt toimub veel vähem ja elatakse enamasti lahus. Arvan, et rohkem on tulevikus intiimsuhteid kui armastusel põhinevaid suhteid.