NR 3

Albert Kivikas "Maha lüüriline shokolaad!"

Mida heidab ette?

Friedebert Tuglas - Kirjutab liialt müüte.

Aleksander Tassa - Kirjutab liialt fantastikat.

August Alle - Kirjutab ja sorib liialt minevikus.

Henrik Visnapuu - Kirjutab liialt usust ja headusest.

August Gailit - Kirjutab liialt fantastiliselt, mõnitavalt, vastikult. Liiga palju sisaldavad tema teosed melanhooliat ja ühekülgset lähenemist.

Johannes Barbarus - Teostes liiga vähe emotsioone.

Richard Roht - Peab kogu maailma inimesi nõdrameelseteks ja hulludeks.

Marie Under - Halab ja nutab liialt.

Arthur Adson - On oma unelmates ja peaks tulema tagasi reaalsusesse.

Johannes Semper - Kirjutab liialt spordist.

NR 2 - Arthur Adson "Kriisid ja kriisid"

Arthur Adson 1910

Milline on kriis ja milline lahendus?

Kriise on mitmeid.

1. Teatrite kriis on kassades, liiga vähe käidakse teatris. Kui varasemal ajal armastati teatriskäimist, siis sel ajal käidakse rohkem muudel meelelahutusüritustel.

2. Kunstnikute kriis on näituselkäijate vähesuses ja teoste ostjate puudumises.

3. Kirjanduse kriis on ilukirjanduse väheses ostmises, sest kõik raha kulub kooliõpikute peale, mida tuleb aina rohkem ja rohkem osta.

Üldine kriis aga peitub huvide kiindumisest majandusalalistesse ja maisetesse asjadesse ning pahadest võistlejatest (kino, rekordsport jne.).


Lahendused

1. Tuleb toetada õigeid asju õiglaselt.

2. Tuleb tekitada inimestes rohkem huvi vaimliste-kunstiliste produktide vastu.

3. Keelata tuleks nö pahad võistlejad - kinod, tsirkused, kabareed ja muud tingeltangleid. Võibolla jätta alles vaid teaduslik kino hariduse andmise vahendina.

4. Peamine oleks, et riiklik toetus oleks mõjuv ja õiglane, s.o. toetust ei peaks saama ajaviitelised ettevõtted, rekordsport, jalgpall, operetitegelased ja sellesarnased asutused. Neid võiks toetada kindel seltskond ja eraisikud.

* * * * *

Üks tänapäeva kultuurikriis?

Hm, tänapäeval võib öelda, et suurimaks kriisiks on ilukirjanduse lugemus noorte ja laste seas. Suureks võistlejaks/paheks on tulnud arvuti, mille taga lapsed istuvad terve oma vaba aja. Selle kõrvalt ei jää aga aega raamatutele, mida on vaja väga sõnavara, kirjaoskuse ja mõtlemise arendamiseks.

Mis oleks lahenduseks?

Tuleb tekitada raamatute vastu huvi.

* * * * *

Ennustan, et 20ndate Eesti kirjandus on ..

Üsna ühekülgne, puudub uuenduslikkus. Lisaks puudub ka üleüldine huvi ilukirjanduse vastu. Mis jätab kirjanduse ilma nii lugejatest kui ka toetajatest.

* * * * *

Kevad

Kevad on minu jaoks üks ilusamaid aastaaegu, siis ärkab kõik ellu ja särama. Ojad hakkavad vulisema ja linnud laulma. Siis on ka mu sünnipäev, võibolla teeb see samuti selle aja kuidagi tähtsamaks teistest. Mis mulle aga kõigerohkem kevade juures meeldib, on see, et siis ma tean, et suvi pole kaugel ja suvel on vaheaeg. Vaheajal saan ma minna Hiiumaale mere äärde ja näha oma kalleid sõpru, keda pole juba kaua näinud. Siis on ka soe, ei pea pakse riideid kandma ja külmetama. Kõik need mõtted tekivad mul kevadega.

Kevad on üks alalõpmata ilus aeg. Sinilillede väljad metsa all ja eredam päike kui terve talve on olnud. Päevad hakkavad samuti pikenema ja ei ole enam seda väsitavat pimeduseaega.

Albert Kivikas "Kevad"

- Üsna rõve luuletus, mulle kohe üldse ei meeldi ..

nt . "Uulitsvasikat nylitakse vilkasti, nugaluudadega turgude magudelt, bulvaaride kubemist, promenaadide turjadelt kasitakse talvine kõõmas ja mädanev nahk."


Albert Kivikas "Piimluik"

- Juba ilusam. Lugu ilmselt unenäost, sellest kuidas tüdruku käest maha kukkunud piimapudelist ilmus piimluik ning pudelist jäid alles vaid killud ning kuidas autor sõitis oma mootorpaadiga peegelruudus, mis trampides purunes ja ta uppus peegelvette.. üsna ulmeline lugu.


Albert Kivikas "Õitsev välk"

- Tal on ikka luuletustes üsna palju julmusi. Selles luuletuses kaitsevad pigivalget kuldmune munevat luike üheksa ülespoodud konna ja tosin ristilöödud kuldnokka.


* * * * *

Friedebert Tuglas "Kirjanduslik päevaraamat"

Mida ta arvab Kivikase luulest?

Tuglasele väga meeldib. Ta leiab, et "Lendavad sead" on huvitav, lopsakasõnaline ja fantaasiarikas fraaside kogum, mida ta soovitab soojalt lugeda. Kivikas pidavat tema sõnul katsetama uut stiili ning selle peale mitmekordsest lugemist kiires igavaksmuutumises ei tohtivat süüdistada kirjaniku kirjanduslikku ausust. Tuglas kiidab Kivikase uuenduslikkust ja stiili, mis toovat üksluisesse kirjandusse värve sisse.



* * * * *

MINU ARVAMUS

"Skandaalsus on kirjaniku debüüdi puhul esmatähtis."

Ma arvan, et iga kirjanik peab kuidagi inimestele silma jääma ja igal kirjanikul peab olema midagi öelda. Kui ta räägib niisama elust-olust, siis see on inimestele juba vana ja tuttav ning ei paku pinget. Kuid kui kirjanik räägib skandaalist, siis see tekitab lugejates suurt huvi ning seda kirjanikku ka hakatakse lugema.

Loomulikult on alati esmapilk kõige peamisem arvamuse mõjutaja, ehk kirjanik peab alustama kohe alguses skandaaliga, et jääda silma ning saada omale ka lugejaskond.

NR 1

Johannes Vares-Barbarus "Meie kirjandusloomingu staatus quo"

Milliseid probleeme Eesti kultuurielus Johannes Vares-Barbarus nägi?

1 Suuremad ajalehed likvideerisid kirjandusliku lisa ning selle asemel kasutavad lehtedes värskema kirjanduse täiteks "riismeid ja prahti" - kulunud anekdoote ja kõmulisi teateid.

- Ajalehtedest haigutab vastu vaimne tühjus.

2 Kvaliteetne kirjandus jäetakse vedelema ja hallitama vanarauakauplustesse ja antikvariaatidesse.

3 Kirjanduslikud huvid keerlevad rohkem kultuurkapitali, riigivanema käes olevate summade ja "Loomingu" abirahade ümber.

4 Puudub ühine idee ja vaimustus. Üleüldine sisutühjus kirjanduses.

5 Liialt ollakse vanas kinni. Korratakse seda, mis on olnud.

6 "Siuru", "Noor-Eesti" ja "Tarapita" tõid särtsu, aga "Looming" on täiesti sisutühi.

7 Vares-Barbarusele ei meeldi, et kirjandus on ühesugusest lüürikast ja luulest üle ujutatud, ta soovib uuendusi.

Lgp Johannes Vares-Barbarus

Aastal 2009 on lood Eesti kultuurielus ...

... teistmoodi. Leidub küll palju kollast ajakirjandust, kuid on ka sisukaid ja häid ajakirju. Hetkel surub tugevasti peale majanduslik surutis, kuid siiani on pidanud lõpetama oma tegevust kollane ajakirjandus, mis on arusaadav, et positiivne.

Palju loetakse raamatuid nii uusi kui vanu ja häid raamatuid hoitakse ilusasti arhiivides, mitte ei pea nad vedelema antikvariaatides. Kuigi ka need kohad on meil olemas.

Rahaga on lood hetkel halvad, riik ei saa palju toetada kultuuri, kuid ta ikka püüab seda mingil määral. Vahel saab alguse ka mõni uus ajakiri, mis ainult rikastab meie ajakirjaletti poodides.

Uuendusest puudust pole. Inimestel on palju mõtteid, mis ka ellu viiakse. Kirjandust on luulest kuni vampiirijuttudeni, nii et iga lugeja leiab endale midagi sobivat.

Kahju on ainult sellest, et paljud head noored kirjanikud kirjutavad sahtlisse ja nende teosed jäävadki avalikkusele teada saamata, kuid eks seda võid olla ka sinu ajal.

Mina kui tulevane haritlane, tahan Eesti kultuurielus muuta :

Tõsta hardiustaset, et Eestis oleks rohkem kõrgelt haritud inimesi. Sellesse tuleb panustada nii raha kui ka suure tööga. Tähtsaks pean eelkõige põhihariduse toetamist ja kutsehariduse maine ning taseme tõestmist.

"Meie ei ole hiidlase sarnased, kes maakaardi otsis, kus ainult Hiiumaa oleks."