NR 10

Henrik Visnapuu

Naine on muinasjutuline IME:
- Nüüd veel ihkan sind, Oh mu kevadlind.
- Oo, käsivarte marmor, valmind palged!
Klaarõunalised, läbipaistvad, valged!
- Hüvästi! neitsid silekõhulised.
Hüvästi! hästi! daamid valgenahalised.
- Magusam kui muu siiski naise suu
- Ja sina minuga. Ja sa kui vesi
Mind kannad kevadine. Kahekesi!


Naine on monstrum:
- Käib ingel ühes majas saatanaga.
- Hüvästi! pakaljuuksed, higisjalad
Ja reied jämedad kui pakud, talad.
Hüvästi! hästi! hapunahksed noored neitsid.
Hüvästi! naised lihahimulised, roojad.
Hüvästi! kahejalgsed lastetoojad,
Kes leivanäljas, pordus mehe juure heitsid
Nii kaua, kunni nende kubemed veel soojad.
- Ma vihkan, nean sind, oo nilbe madu!
Oo, surmgi pole väärt siin ilus luua.


Richard Roht leiab, et H. Visnapuu ei ole mõjutatud maailmaluulest.


Üits ränikivi
3

Kus olen, kuhu lähen siit?
Käen pigistan üht väikest räni kildu,
Mis tasku jäi, kui lõppes lingu pild.
Võib elu veel mind siia-sinna pildu,
Mul kaasan noorusest üits räni kild.

Visnapuu kirjeldab kõike lühidalt, kuid hästi. Viimased kaks rida kirjeldavad elu keerdkäike ja samas näitavad ka seda, et minevik ja nooruse mälestased saadavad meid alati eluteel.



Nüüd tuleb kevad. Kevadelle -
Tee valla! Valla tee nüüd südämelle!

Kõik metsad, niidud - ainult hullata!
Sind magatan siinsääl kui susi.