Minu moodi usk

Millese mina usun? Ma usun inimestesse, et mõtte, sõna ja teoga on võimalik pea kõik saada, milleks ainult soov. Seda illustreerib hästi ütlus: "Pole olemas võimatuid unistusi, on vaid piiratud ettekujutus võimalikkusest." Siiski usun ma, et päris Maailma valitsejaks saada on üsna võimatu, kuigi... mine sa tea. Peale selle usun ma ka jõududesse, mis ümbritsevad meid, mis on kõikjal ja kõiges ning aitavad meid meie kõige suuremate soovide täitumise juures kaasa. Kuid see on kindel, et ilma tegutsemiseta, lihtsalt mõeldes millelegi, ei muutu miski.

Kas on olemas Jumal ja Kurat? Ma ütlen kohe, et ma ei tea seda. Ma ise ei ole usklik ja ei ole kohtunud kummagagi neist. Kuid suur osa maailma elanikest usuvad nende olemasolusse. See on paljudele inimestele loomulik ja nii ongi kogu aeg olnud. Need inimesed isegi ei küsi seda endalt, kas Jumal ja Kurat on olemas või mitte. Kõige aluseks ongi usk, kui sa millessegi tõeliselt usud, siis nii ongi.

Jumalat peetakse tavaliselt inimkaugeks, võimsaks ja kohtumõistjaks, kuid Kurat on inimestele lähedal, neid toetav ja meelt lahutav. Seepärast armastab mitteusklik inimene saatanat. August Gailit on kirjutanud oma teoses "Purpurne surm", et meil on täpsed ning detailsed kirjeldused põrgust, otsekui oleks seal tihtipeale käinud viimne kui turist ning kirjanik. Meil on väga hästi teada põrgu jõed ning mäed, aiad ning hooned, elanikud ning elajad. Igaüks võib nimetada sada oma tuttavat, kes on läinud pärast surma saatana juurde, kuid ükski ei või nimetada eksimata ühtki tuttavat, kes oleks kindlasti saanud taeva. Meil on teada kõik põrgu mitmekesised piinad, kõik valurikkad kannatused, kõik kummalised vaevlemised. Ning kui sureme kord, läheme kui oma isa tuttavasse koju, sest kõik on meil siin juba vanad sõbrad ning kaastegelased. Mis teame aga taevast? Et seal on Jumal, õndsus ning mõnisada end täis inglit? Milles on õndsus ning missugused funktsioonid on inglitel? Meie fantaasia ei ulatu kaugemale väitest, et seal puhutakse pasunaid ning lauldakse kiitust oma Issandale. Näite võib tuua ka Friedebert Tuglase jutust "Poeet ja idioot", kus Kobras ütles: "Kuna Jumal enese kindlate piiridega on ümbritsend ja igaüht nende muutmise eest kõige valjemalt nuhtleb, siis on Kurat salliv ning häätahtlik. Ta mõistab just sellepärast nii hästi inimest, et temas endas on nii palju inimlikku. Ta tunneb inimese nõrkusi ja pahesid, kuid ei tee neist suurt numbrit nagu Jumal." Selline oli enamike Eesti inimeste vaatepilt Jumalast ja Kuradist 20. sajandil.

Enamikes religioonides on Kurat kõrgema olendi poolt sümboliseeritava headuse printsiibi võrdõiguslik vastandpoolus. Kõige puhtamal kujul oli see printsiip välja arendatud vanapärsia religioonis. Sealt tungis see õpetus juudiusku, kus saatanast saab Jumalale alluv õnnetusingel, kes võib Jumala loal inimesi kiusatusse ahvatleda. Ka tänapäeval seostavad inimesed Jumalat rohkem headusega ning Kuradit halvaga. Jumala riigis on kõik õnnelikud, seal on paradiis, kus ei ole vaja millegi üle muretseda. Seevastu Kuradi riigis, põrgus, on vaid valu ja vaev ning põletavad leegid. See kõik on keskajal väljamõeldud, kuid teist pilt pole tänapäevaks loodud, millesse inimesed rohkem usuksid.

Kuigi ma ise hetkel usklik ei ole, on mul mõtteid, millesse ma võiksin või tahaksin uskuda. Palju ideid sain ma Neale Donald Walschi raamatust "Jutuajamised Jumalaga: ebatavaline dialoog". See raamat räägib sellest, kuidas üks mees hakkab Jumalaga päeviku-stiilis dialoogi pidama ning küsib talt küsimusi, mida meist igaüks küsiks, kui Jumalaga vestelda saaks. Teoses tuleb välja, et Kuradit tegelikult pole olemas, vaid ta on välja mõeldud selleks, et kedagi Jumalale vastandada. Samuti on seal juttu sellest, et Jumal on kõigile lähedal, kes teda vajavad ning peamine ongi uskumine temasse. Seda sama rääkisin ma ka enda jutu alguses. Peale selle meeldis mulle see, et Jumal on hea ja salliv, nii nagu arvati 20. sajandil olevat Kuradit. Jumal ei sunni inimesi millekski, ta laseb meil olla see, kes me oleme ning teha omi valikuid. Olgu need kas valed või õiged, Jumal ei karista meid, vaid võtab kõik siiski lõpus enda juurde taevasse. Raamatus ütleb Jumal peategelasele, et see inimene mõistab Jumalat, kes saab aru sellest, et ka Hitler läks pärast surma taevasse. Sedasama Jumala headust võib kohata ka Goethe "Faustis", kus peale kõiki roimi ja halbu tegusid, mis Faust korda oli saatnud, võttis Jumal ta siiski pärast surma enda juurde.

Raamat "Jutuajamised Jumalaga" võtab kokku idamaa vaimsuse põhiprintsiibid ja esitab need võimalikult lihtsas ja arusaadavas vormis. See raamat paneb asjade üle mõtlema ning annab tohutult positiivset energiat. Millesse mina usun või tõesti tahaksin uskuda on see, et Jumal on olemas, ta on kõikjal meie ümber. Ta on hea ja toetav ning armastab meid ka siis, kui me teeme valesid valikuid ning teistele inimestele haiget. Kuigi Friedebert Tuglas on kirjutanud, et Eesti rahvas tarvitab igapäevases elus kümme korda enam Kuradi kui Jumala nime, mis annab selgelt tunda, et usk Kuradisse on inimeste sees olemas, siis mina Kuradisse ei usu. Minu arvamus ühtib Artur Roose kommentaariga "Poeedi ja idioodi" kohta, kus ta ütles: "Kobrase idioodi Kuradi-kultus on mõeldud vastukaaluna tavalikule Jumala-kultusele, mis on valitsenud inimestes aastatuhandeid." Uskugem heasse Jumalasse, kui tugevasse jõusse ning endasse ja meie kõige südamelähedasemad soovid täituvad.

NR 7

jätk . A. Gailit "Purpurne surm"

Kuidas autor kujutab jumalikku ja kuidas kuratlikku?

JUMALIK
vaikus, muld, metsa kohin, vee vahuline voolamine, orgude vaikne sügavus, puu, kivi, igavene õndsus ja elu

Jumala jalad on paljad, seepärast võib lõõmaval asfaldil karelda üksnes saatan oma kapjega.

KURATLIK
trummimäng, börs, rulett, võidusõit, ball, karneval, ajalehed, romaanid, luulekogud, kino, suitsud, alkohol, kuriteod, sõjad, vabrikud, kartus, surm

***

Friedebert Tuglas "Poeet ja idioot"

Peategelase kirjeldus:
Ormusson oli suur romantik ja poeet.
Ta ahmis ikka enam ja enam, - armastust, kunsti, naisi, lillesid, - ikka küllastumatu, ikka rikas, ikka pillates.
Kuid see ümbrus oli teda näind ka ahastavat elu ja kunsti suures heitluses, mil ta hinge kandis kohutav askees. Ta oli kui munk, keda mattis sügismust öö ta kongis, täis kohutavaid nägemusi ning meeleheidet.
Nüüd vaatas ta väsinult ja nukralt alla linnale. Ta unustas viha ja vastikuse mudaste tänavate ning tuimade inimeste vastu. Ainult mitte neid inimesi näha! mõtles ta. Mitte tunda nende rumalust enese ümber, mis tõi otse füüsilist valu!


Kuidas reageeriksin mina Kobrase jutule?

Aga Kobras rääkis. Ta oli joovastuses. Ta kõneles kui unes. Ta haaris aegajalt Ormussoni kätest kinni, vahtis omil hullumeelse silmil ta näkku ning sosistas hingeldades.
...
Ta kähises:
"Ja nüüd ütlen ma sulle oma mõtte: me asutame uue usu, uue religiooni, uue kiriku. See oleks Saatana Kirik. Tahad sa? Tahad sa?"
...
Ormusson vabises närvipingutusest. Ta oli kuuland lõpuni oma uudishimu ja rahuldand võikuse tarbe. Nüüd oleks ta tahtnud minna, valgusse, inimeste hulka - isegi nende inimeste hulka, kes askeldasid sääl all. Oh, oli nii umbne, nii pööritav, nii karmune selle hullu seltsis!


Loe meie rahvaluulet, ja sa näed! Millised kogud vanapagana, tondi ja krati jutte! Mis võiks kristlik rahvaluule asetada selle kõrvale!
See on tõsi, et krati ja vanapagana jutte on palju, kuna kirikus nagunii käidi ja jumal oli tähtsal kohal, siis pakkus inimestele huvi ka vastupidine, jumala teine pool. Kuna kirstlikku juttu saadi koolist ja muust õppest piisavalt, siis ei hakatud lisaks ka kristlikku rahvaluulet tegema.

vahekord Jumalaga on külm-ametlik, väljaspool aega ning ruumi
Jumalaga ongi keeruline kontakti saada, sest ta ei anna endast märku. Sellespärast inimesed kahtlevadki jumala olemasolus, et pole teda näinud, et pole talle erinevaid kujusid andnud, kuid kuradiga on nad seda teinud.

Kuna Jumal enese kindlate piiridega on ümbritsend ja igaüht nende muutmise eest kõige valjemalt nuhtleb, siis on Kurat salliv ning häätahtlik.
Miks arvatakse, et jumal ei ole salliv ja häätahtlik, mina arvan küll, et ta seda on. See on hullu väljamõeldis.


Mis iseloomustab kuradit ja mis jumalat?

KURAT
- tema kohta on rahvasuus palju nimesid ja lugusid
- kurat olevat üks meie seast, kuradit saab isiklikult tunda
- individuaalne, mitte kollektiivne nähtus
- vaenu ja vale isa
- salliv ja heatahtlik
- armulik ja pikameelne

JUMAL
- kristlikku rahvaluulet pmst pole
- vahekord temaga on külm-ametlik, väljaspool ruumi ja aega
- sallimatu egoismiga
- tema riik on vaimust vaeste pärast

Jumal lõi ilma ja jäi magama. Kurat lõi ilma ning jäi mõtlema.

NR 6

NAINE
KAUNIS ÕRN
HOOLITSEMINE ARMASTAMINE TOETAMINE
NAINE ON ILU KEHASTUS

ELUKAASLANE

August Gailit "Purpurne surm" Kapten Roode vastandiseloomustus:
Ta oli pikk ja väga peenike härra ning ilma habemeta. Roode oli ka südametu, kuid väga rahulik ja inimlik, kui talle tehti ülekohut. Ta oli jumalaaustaja, kõnelemises üsna peen, kuid hinges suur realist.
Ning ülekõige vihkas ta naisi, nähes neis vaid küpsust, ausust ja heldust.

Erinevad naisetüübid:
1. Viin valss olematu
2. Kirglik koolnu
3. Linn tühjus segadus 4. Lahjuv päikesesära 5. Rahaahned luule veetlejad 6. Saatanlik külmus 7. Muld

On mehi, kes sündinud ...
päikesest ja merest, nad on säravad, rõõmsameelsed ja abivalmid. Nad peavad naistest lugu ja tunnevad oma mehe rolli. Nad muudavad halvad hetked headeks ja meeldejäävateks ning leiavad kõiges midagi positiivset.
On mehi, kes sündinud ...
rahutust voodist, nad ei oska enda eluga midagi peale hakata, käivad vaid peost pittu ja landivad naisi. Elumõte on võtta iga päeva kui viimast ja tagajärgedele mitte mõelda. Nad kasutavad naisi ära ning eeliseks on vaid enda rahuldamine.
On mehi, kes sündinud ...
mullast ja soojusest, nad on töökad ja tragid. Tahavad saada kõigega ise hakkama ning tulevikus ka enda perele maja ehitada. Nad on sellised tublid pereinimesed, kes on toeks naisele ja lastele.
On mehi, kes sündinud ...
külmast ja vihast, nad ei oska ka muud teha kui teistele seda teha, peamiselt tekitavad nad vaid muresid ja valu. Esmapilgul tunduvad nad olevat normaalsed inimesed, sest nad on üsna kinnised, kuid kui vähegi rohkem tuttavaks saad, siis ta aina rohkem haiget hakkab valmistama, eriti oma lähedastele, sest see on see, mida ta naudib.

On naisi, kes sündind päikese särast ja toome helvetest; need on romantikud, käivad silmiga taevas, näol pronkspunetus. Nad lehkavad rasva ning piima järele ning nende suudlus on karastav kui tuulepuhang. Nad otsivad suurmeelseid kangelasi, teaatrite armastajaid, poeete ning jõumehi...
***
On naisi, kes on sündinud päikese särast ja toominga õitest; nad on romantikud, käivad silmad taevas, näol põsed pronkspunased. Nad lõhnavad rasva ning piima järele ning nende suudlus on ergutav. Nad otsivad häärasmehi, kultuurist huvitujaid, luuletajaid ning treenitud mehi...

NR 5 - Kivikase kokkuvõte

Olen režissöör ja valin Kivikase ühe teose, millest teen filmi. Miks ma selle valisin? Kes on näitlejad? Kirjeldan võimalikult täpselt ühe stseeni tegevuspaika.

A. Kivikas "Jaanipäev"

Valisin selle teose seetõttu, et see räägib 20 sajandi alguse elust, sellest milline oli siis eluolu ja suhted. Saan paralleele tuua tänapäevaga. Teoses on ka väga hästi kirjeldatud tegelaste emotsioone, mõtteid, muresid, mida on hea kujutada. Kuna ma ise olen ka üsna tundeinimene, siis see Kivikase jutt oleks minule kõige meelsam.

Näitlejatest ma ei tea midagi ja seetõttu ei oska ma ka endale näitlejaid valida hetkega, kuid kuna tööjuhend nii käsib teha, siis tuleb. Võtan siitsamast lähedal Vanemuise näitlejad ja valin näo järgi, kes millisesse rolli kõige rohkem sobiks, sest muu järgi ma ju valida ei oska.

Peremees ja perenaine oleksid Kais ja Raivo Adlas. Nooreks perenaiseks Marika Barabanshtshikova.
Perepoeg Margus Jaanovits.

Kujutan stseeni, kus perenaine lamab surivoodil ja meenutab oma elu. See on hämar talutuba. Oli küll päikseline hommik, kuid puud akna taga varjasid valguse. Vana tumepruuni mööbliga, kõik on kulunud ja väsinud. Keset tuba asub voodi, kus lebab paksude tekkide all perenaine, kõige peal lillemotiividega pealistekk. Tema kõrval öökapil kruus veega ja lillevaas aasalt korjatud lilledega. Õhus on aja ja vanaduse hõngu.

NR 4

Minu põlvkonna koondnimi: Piiramatud noored . Võimaluste rohkus .

Põlvkonna iseloomustus:
kirju
arvuti- ja tehnikalähedane
seks ja vägivald - peamine, mis müüb
kõigil haridus
hall mass* - vähe tahetakse eristuda

Põhilised erinevused minu ja mu vanemate põlvkonna väärtuste vahel:
Minu põlvkonnal on palju rohkem võimalusi, maailm on meie jaoks avatud, kuid vanemate põlvkonna piirid olid venemaa piirid.
Vanemate jaoks on perekond tähtsam, kui tänase põlvkonna jaoks. Tänapäeval on peamine hariduse ja karjääri saavutamine ning võimalikult palju maailma avastada.
Vanemad on konservatiivsemad.

* * * * *
A. Kivikas "Jaanipäev"

PERENAINE
- eluväärtused: olla tubli ja töökas perenaine ning teha ära kõik töö, mis vaja, mitte lasta endal puhata. Kuid kõige peamine, et ta oli lapsi sünnitanud, sest kõike muud võib teha ka tööline.
- kibestumused: kuna ta oli vaesest perest, siis äi ja ämm olid teda igatpidi närinud ja kiusanud. Ka Peet, ta mees, hakkas oma isa ja ema vaateid pooldama. Lähedasteks ja tarvilikkudeks inimesteks ei saand nad kunagi üksteisele, nende vahel oli ikka see neetud äia ja ämma varandus, mis neid ligineda ei lasknud, vaid kui vanne üksteisest eemale tõukas. Nad jäid üksikutena ja külmadena üksteise kõrvale ja isegi lapsed ei suutnud neid ühendada.
- kahtlused: kas tema mees vähegi teda armastas või ei

PEREMEES
- au: ülikoolitab poega ja peab kahte tütart linnas üleval
- uhkus: ülikoolitab poega ja peab kahte tütart linnas üleval
- väärtused: tema on perepea ja laste isa, naine ei ole talle keegi
- kahtlused: mis tema pojast saab, kas temast saab hea taluperemees või ta tahab kõik maha müüa ja taluga enam mitte tegemist teha



20. saj alguse peresuhted olid talusisesed. Mees oli perepea ja naine perenaine, kelle kohustuseks olid kõik kodused tööd. Tihti ei oldudki koos niivõrd armastusest, kui sellest, et oleks lihtsalt koos üks töökas peremees ja töökas perenaine. Või pandi paari ka jõukuse järgi. Naine kuulus enamasti mehele.

Tänapäeval oldakse koos enamasti siiski armastusest, vahel on ka põhjuseks lapsed, kuid vanemate poolt paari panemist ei ole, nagu see toimus 20ndal sajandil. Ka abiellumist on vähem, suund liigub rohkem vabaabielude poole.

Tulevikku me ette ei tea. Kuid ma arvan, et suhted muutuvad meeste ja naiste vahel veel vabamaks. Mõlemad on suhtes võrdsed. Abielusid ilmselt toimub veel vähem ja elatakse enamasti lahus. Arvan, et rohkem on tulevikus intiimsuhteid kui armastusel põhinevaid suhteid.

NR 3

Albert Kivikas "Maha lüüriline shokolaad!"

Mida heidab ette?

Friedebert Tuglas - Kirjutab liialt müüte.

Aleksander Tassa - Kirjutab liialt fantastikat.

August Alle - Kirjutab ja sorib liialt minevikus.

Henrik Visnapuu - Kirjutab liialt usust ja headusest.

August Gailit - Kirjutab liialt fantastiliselt, mõnitavalt, vastikult. Liiga palju sisaldavad tema teosed melanhooliat ja ühekülgset lähenemist.

Johannes Barbarus - Teostes liiga vähe emotsioone.

Richard Roht - Peab kogu maailma inimesi nõdrameelseteks ja hulludeks.

Marie Under - Halab ja nutab liialt.

Arthur Adson - On oma unelmates ja peaks tulema tagasi reaalsusesse.

Johannes Semper - Kirjutab liialt spordist.

NR 2 - Arthur Adson "Kriisid ja kriisid"

Arthur Adson 1910

Milline on kriis ja milline lahendus?

Kriise on mitmeid.

1. Teatrite kriis on kassades, liiga vähe käidakse teatris. Kui varasemal ajal armastati teatriskäimist, siis sel ajal käidakse rohkem muudel meelelahutusüritustel.

2. Kunstnikute kriis on näituselkäijate vähesuses ja teoste ostjate puudumises.

3. Kirjanduse kriis on ilukirjanduse väheses ostmises, sest kõik raha kulub kooliõpikute peale, mida tuleb aina rohkem ja rohkem osta.

Üldine kriis aga peitub huvide kiindumisest majandusalalistesse ja maisetesse asjadesse ning pahadest võistlejatest (kino, rekordsport jne.).


Lahendused

1. Tuleb toetada õigeid asju õiglaselt.

2. Tuleb tekitada inimestes rohkem huvi vaimliste-kunstiliste produktide vastu.

3. Keelata tuleks nö pahad võistlejad - kinod, tsirkused, kabareed ja muud tingeltangleid. Võibolla jätta alles vaid teaduslik kino hariduse andmise vahendina.

4. Peamine oleks, et riiklik toetus oleks mõjuv ja õiglane, s.o. toetust ei peaks saama ajaviitelised ettevõtted, rekordsport, jalgpall, operetitegelased ja sellesarnased asutused. Neid võiks toetada kindel seltskond ja eraisikud.

* * * * *

Üks tänapäeva kultuurikriis?

Hm, tänapäeval võib öelda, et suurimaks kriisiks on ilukirjanduse lugemus noorte ja laste seas. Suureks võistlejaks/paheks on tulnud arvuti, mille taga lapsed istuvad terve oma vaba aja. Selle kõrvalt ei jää aga aega raamatutele, mida on vaja väga sõnavara, kirjaoskuse ja mõtlemise arendamiseks.

Mis oleks lahenduseks?

Tuleb tekitada raamatute vastu huvi.

* * * * *

Ennustan, et 20ndate Eesti kirjandus on ..

Üsna ühekülgne, puudub uuenduslikkus. Lisaks puudub ka üleüldine huvi ilukirjanduse vastu. Mis jätab kirjanduse ilma nii lugejatest kui ka toetajatest.

* * * * *

Kevad

Kevad on minu jaoks üks ilusamaid aastaaegu, siis ärkab kõik ellu ja särama. Ojad hakkavad vulisema ja linnud laulma. Siis on ka mu sünnipäev, võibolla teeb see samuti selle aja kuidagi tähtsamaks teistest. Mis mulle aga kõigerohkem kevade juures meeldib, on see, et siis ma tean, et suvi pole kaugel ja suvel on vaheaeg. Vaheajal saan ma minna Hiiumaale mere äärde ja näha oma kalleid sõpru, keda pole juba kaua näinud. Siis on ka soe, ei pea pakse riideid kandma ja külmetama. Kõik need mõtted tekivad mul kevadega.

Kevad on üks alalõpmata ilus aeg. Sinilillede väljad metsa all ja eredam päike kui terve talve on olnud. Päevad hakkavad samuti pikenema ja ei ole enam seda väsitavat pimeduseaega.

Albert Kivikas "Kevad"

- Üsna rõve luuletus, mulle kohe üldse ei meeldi ..

nt . "Uulitsvasikat nylitakse vilkasti, nugaluudadega turgude magudelt, bulvaaride kubemist, promenaadide turjadelt kasitakse talvine kõõmas ja mädanev nahk."


Albert Kivikas "Piimluik"

- Juba ilusam. Lugu ilmselt unenäost, sellest kuidas tüdruku käest maha kukkunud piimapudelist ilmus piimluik ning pudelist jäid alles vaid killud ning kuidas autor sõitis oma mootorpaadiga peegelruudus, mis trampides purunes ja ta uppus peegelvette.. üsna ulmeline lugu.


Albert Kivikas "Õitsev välk"

- Tal on ikka luuletustes üsna palju julmusi. Selles luuletuses kaitsevad pigivalget kuldmune munevat luike üheksa ülespoodud konna ja tosin ristilöödud kuldnokka.


* * * * *

Friedebert Tuglas "Kirjanduslik päevaraamat"

Mida ta arvab Kivikase luulest?

Tuglasele väga meeldib. Ta leiab, et "Lendavad sead" on huvitav, lopsakasõnaline ja fantaasiarikas fraaside kogum, mida ta soovitab soojalt lugeda. Kivikas pidavat tema sõnul katsetama uut stiili ning selle peale mitmekordsest lugemist kiires igavaksmuutumises ei tohtivat süüdistada kirjaniku kirjanduslikku ausust. Tuglas kiidab Kivikase uuenduslikkust ja stiili, mis toovat üksluisesse kirjandusse värve sisse.



* * * * *

MINU ARVAMUS

"Skandaalsus on kirjaniku debüüdi puhul esmatähtis."

Ma arvan, et iga kirjanik peab kuidagi inimestele silma jääma ja igal kirjanikul peab olema midagi öelda. Kui ta räägib niisama elust-olust, siis see on inimestele juba vana ja tuttav ning ei paku pinget. Kuid kui kirjanik räägib skandaalist, siis see tekitab lugejates suurt huvi ning seda kirjanikku ka hakatakse lugema.

Loomulikult on alati esmapilk kõige peamisem arvamuse mõjutaja, ehk kirjanik peab alustama kohe alguses skandaaliga, et jääda silma ning saada omale ka lugejaskond.